OSK lõpp

Hei!

Eelmises postituses unustasin mainida ühe väga naljaka ja ebatavalise asja. Nimelt on Plüüsh, suur enesekindel karvane kass,  allergiline muru vastu. Minule tundub see üsna uskumatu, et muru vastu ollakse allergilised (õietolm oleks veel mõistetav), aga nii see on. Eelorientatsioonil Eestis rääkisid vabatahtlikud, et ühel vahetusõpilasel olid kodus kilpkonnad, kes magavad erinevatel temperatuuridel talveund. Kahjuks oli õpilane kilpkonnad sassi ajanud ning see lõppes ühes kilpkonna surmaga. Et midagi sellist ei juhtuks, pean ka mina tähelepanelik olema, uksed sulgema ning alati kontrollima, et Plüüsh on toas. 

Eelmise koolinädala keskpaigast alates läks aeg kibekiirelt. Ma jooksin tõesti iga päev ja (lõunasöögi)vahetund kooli ja fotokioskite vahel. Või siis külastasin hoopis pagariäri, et õpetajaid ja vabatahtlikke meeles pidada.

Teisipäeval tegime fotonurgas pilte oma vahetusperedele, kinkisime need magnetitena peredele ühisel peol. 

Sama päeva orientatsioonitunni teemaks oli ajalugu ning seal räägiti, et Saksamaa ajaloo tõttu on väga riskantne lipuga poseerida, sest seda mõistetakse väga valesti. Vahetusõpilastena kasutasime siiski ära sobiva ajastuse pärast jalgpalli MMi võitu. Hetkel on elumajade rõdudel või autode küljes ikka veel palju lippe ja keegi nende omamise peale viltu ei vaata.

Ma ise ootasin OSK orientatsioonitundidest natuke midagi muud, kui kolmenädalast ELOd. Kahjuks huvitas mõnda õpilast ajaloo- ja poliitikapäeva aruteluringis hoopis enesekaitse ja nõnda me eriti kaugele õige teemaga ei jõudnudki. 

Aga samas oli ülejäänud tegevused põnevad. Mängisime palju rollimänge ja simulatsioone. Näiteks sõlmisime lepingu iseendaga, kui palju me oma "vana" elu meenutame. Selle keerukuse näitamiseks pidime raske seljakotiga takistusraja läbima ning hiljem võrdluseks kergema koormaga sama teekonna läbima. Tulemust võite ise arvata, kuid mina osaliselt siiski nõustun teiste õpilaste ütlustega. Kui oled ette valmistunud, et eesolev on raske, on takistusi lihtsam läbida, eriti võrreldes lihtsalt pea ees tundmatusse hüppamisega. See tähendab, et ma ei lõpeta blogi kirjutamist, mis siis, et see on ka osaliselt kontakt kodumaaga. 

Olin just päev varem (iseseisvalt) jõudnud arusaamisele, et mul on keeruline, kui suhtlen vahel eesti keeles ning leppisin kokku, et lõpetan selle täielikult, kuid paari mõistliku erandiga. Loodan, et keegi ei solvunud, kuid kaht elu on keeruline elada!  Eriti raske on uut keelt õppides mitme keele vahel ümber lülituda. :) Püüan siiski blogi vahendusel kõiki oma mõtetega kursis hoida.

Neljapäeval toimus lõpupidu. Kuna kõik õpilased elavad koolimajast kaugel, jäime pärast kooli pidu ette valmistama. Kaks tundi ei olnud kohe kindlasti piisav ning üritasime kõike kibekiirelt teha. Minu küpsisetordi kaunistamise oskused paranevad iga korraga (nüüdseks olen neid neli valmistanud). Need meeldivad sakslastele väga, eriti veel siis, kui see on rohke jogurti ja kohupiima seguga (meenutab juba tiramisut). Avastasin, et eriti geniaalne on mõne kihi vahele šokolaadi riivida, et kõik liigselt kreemine ei ole.

Köögis sai palju nalja, sest viie-kuuekesi suutsime oma rahvustoite korralikult valmistada. Ruumi oli vähe, kuid köök nägi siiski viisakas välja. Viimasena liitus kaasõpilane, kes valmistas jahuküpsetisi. Kui tagasi tulime, oli kogu köök valge, kaetud õlipritsmetega ning paistis, et kasutatud oli kõiki köögis leiduvad nõusid. 

Sel ajal, kui meisterkokk köögis askeldas, kirjutasime koolimaja ees väikese tervituse asfaltile. Sarah veel kirjutas oma randmele, mida saksa keeles kirjutama peab, et kõik korrektne oleks. Kuid nagu ikka sellistes olukordades, jäi üks armas viga sisse. Virtuaalsed kallid kõigile, kes selle üles leiavad!

Selle aja vältel olid juba kõik vahetuspered saabunud. Õpetasime neile emakeelseid tänusõnu ja Lucia pidas meiepoolset kõnet. Seejärel tulid aga kaks YFU vabatahtlikut ning andsin vahetusõpilastele Schultüte'd. Iga esimese klassi õpilane saab Saksamaal oma esimesel koolipäeva tuutu, kus sees on kooliks vajaliku asjad. 

Meie tuutu oli sümboolne algavaks päris-kooliks. Tuutus leiduv on armas ja positiivselt veider, sest sisalduvad asjad meenutavad siinset piirkonda. Nimelt asub Solingenis tööriistade tehas (seepärast tangid :)) ning samuti ka Haribo kommivabrik.

Rahvast oli peol väga palju ja kõik istumiskohta ei leidnudki. Sarkastiliste naljadega pean edaspidi ettevaatlikum olema, sest loovutasin klassikaaslase vennale (pisut enda teadmata) oma istekoha lauas.
Kuna köögis valitses siiani kaos, läksime Anastasia ja Sarahiga seda kõike koristama ning nõusid pesema.
Kuigi ma ei mäleta, et ma kodus oleksin väga meeleldi nõusid pesnud, siis siin tunnen sellest natuke puudust ja võin nõudepesumasina puudumisel seda vabatahtlikult asendada. :D
Pidasime ülakorrusel oma privaatpeo, naersime endale korralikud kõhulihased ning imestasime, et Euroopa-sisesed kultuurierinevused niivõrd suured on. 40 minuti pärast oli köök ka väga palju puhtam!

Reedene päev oli veel nukram, sest inimesed muutuvad kolme nädalaga väga lähedasteks. Meenutasime kõike, mis oli juhtunud. Kahjuks jäid T-särgid tekstiga "nur Deutsch" tellimata, aga seda põhimõtet võiks siiski järgida. 

Eriti ootamatult armas oli see, et Agnese kinkis mulle vahetuõpilaste poolt padja. Pisut veider oli seda vastu võtta, kuid ta tänas, et ma oma aega fotode tegemisele ja kingituste korraldamisele olen kulutanud. 

Minule tundub see aga iseenesestmõistetav, sest (vaid) mõned suurepärased mälestused on nii talletatud. Loodan, et meil kõigil kümnel tuleb võrratu vahetusaasta ning järgmise aasta juunikuu lõpus aastalõpuseminaril YES kohtudes saame kõige üle taas naerda! :) :) :)